Rahvatantsurühm Tähetar sündis üheksa aastat tagasi – see oli algus suurtele seiklustele tantsu ja kultuuri maailmas. Meie teekond on olnud täis õppimist nii tantsuoskuste kui ka kultuuriliste teadmiste vallas. Esimesteks riieteks  olid meil Nõo rahvusliku triibuga stiliseeritud linased kleidid. Kuid tantsupeole pääsemiseks oli vajalik rahvarõivas ja selle korrektne kandmine. Seetõttu hakkasime uurima ja rohkem õppima Nõo kihelkonna riiete kohta.

Mida rohkem me õppisime, seda enam tekkis küsimusi. Samal ajal toimusid rühmas mitmed tantsijate vahetused, kus kogenud tantsijate asemele tulid uued. Püüdsime edasi anda seniseid teadmisi, kuid mõistsime, et see pole piisav. Nii tekkiski idee korraldada Nõo kihelkonna rahvariiete koolitus.

Ja siis, ühel jaanuari varahommikul pistsime triibuseelikud selga  ja suundusime Vooremaa voorte vahele. Meid võttis vastu Vooremaa rahvarõiva nõuandekoja perenaine ja koolitaja Tiina Kull, kes oli justkui möödunud sajandist välja astunud – laia naeratuse, kollase kleidi ja kõige tipuks paljaste jalgadega! Meil oli kohe selge, et nüüd hakka pihta lõbus päev. 

Koolitus algas põneva ajaloo loenguga rahvariietest, mis aitas meil paremini mõista oma kultuuripärandit. Süvenedes Nõo kihelkonna traditsioonidesse ja riietesse, saime palju uusi teadmisi ja ideid, kuidas oma riideid veelgi ilmekamaks luua. 

Ja muidugi ei saa unustada meie võistlust vöötamises. Kes oleks arvanud, et meie kõige suurem võistlus saab olema seelikute sikutamise peale? Naised moodustasid paarid ja koolitaja Tiina juhendamisel kinnitasime seelikud tugevalt vöödega selga, nii et hingamiseks palju ruumi ei jäänud. Rühma juhendajal oli au naiste tööd kontrollida tugevate seelikusikutamistega. Võitja seelik püsis vöö all vastu lausa 8 sikutamist. Selline praktiline ülesanne tekitas elevust ja õpetas uusi oskusi ning andis hariva kogemuse. 

Pärast kosutavat püreesuppi sai iga naine rakendada oma loomingulist potentsiaali valmistades rahvarõiva komplekti juurde helmekee. Päev oli täis nalja ja teadmisi. Aitas meil paremini mõista ja hinnata meie kohalikku pärandit ning säilitada ja edasi kanda meie traditsioone. See  oli suurepärane viis õppida uusi oskusi ning veeta üks lõbus ja hariv päev.